Kõige esimesed rulad olid ikka ise tehtud. Kasutati puidust kaste või lauajuppe, mille kinnitati metallist laagrid või rulluisurattad.

Rulatamine sai alguse tõenäoliselt 1940ndate lõpus või 50ndate alguses, kui California surfarid otsisid tegevust ajaks, mil laineid polnud. Seda kutsuti „kõnniteel surfamiseks“.

Täpselt polegi teada, kes esimese rula valmistas, mitmed inimesed tulid selle idee peale samaaegselt, nagu paljude ägedate leiutistega ikka juhtub. Esimesed tööstuslikult toodetud rulad tellis aga üks Los Angeleses asuv surfipood. Poe omanik Bill Richard sõlmis lepingu Chicago Roller Skate Company’ga, et toota rularattaid, mis kinnitati neljakandiliste puidust laudade alla. Esimesed surfaritest rulatajad imiteerisid sõites lainetel kulgemist ja seisid ruladel… paljajalu.

1960ndate algul hakkasid Lõuna-California surfilaudade tootjad nagu Jack’s, Kips’, Hobie, Bing’s ja Makaha tootma rulasid, mis sarnanesid väikestele surfilaudadele, ning neid ka reklaamima. Esimene rulade telereklaam ilmus 1964.aastal saates “Surf’s Up”.

Kuna rulatamine kogus üha rohkem populaarsust, hakkas ilmuma ka esimene rulaajakiri The Quarterly Skateboarder. John Severson kirjutas oma esimeses toimetajaveerus järgmist: Tänapäeva rulatajad on selle spordiala asutajad – pioneerid – nad on kõige esimesed. Rulatamisel pole veel ajalugu – seda tehakse nüüd ja praegu – just sinu poolt.

Esimene teleülekanne rulavõistlustest – National Skateboarding Championships  – tehti 1965. aastal. Kuna spordiala oli tol ajal uus, siis võisteldi ainult kahes kategoorias: tasasel pinnal vabastiil ja slaalom mäest alla.

Rulatootjad Hobie ja Vita Pak maksid Patti McGee’le, kes oli üks esimestest sponsoreeritud rulatajatest, et ta reisiks mööda maad, osaleks võistlustel ja räägiks rulatamise ohutusnippidest. McGee jõudis 1965. aastal ka ajakirja Life esikaanele, mis muutis rulatamise veelgi populaarsemaks. Teised tol ajal tuntud surfar-rulatajad olid Danny Bearer, Torger Johnson, Bruce Logan, Bill ja Mark Richards, Woody Woodward, Jim Fitzpatrick.

1966. aastal hakkas levima arusaam, et rulatamine on ohtlik, mis viis selleni, et poed ei soovinud neid müüa ega vanemad neid osta.

Rulatamise populaarsus langes ja püsis madal 1970ndate alguseni, mil Frank Nasworthy hakkas ruladele välja arendama polüuretaanist ratast. Ta andis oma firmale nime Cadillac Wheels.

Kuna eelnevad rattad olid valmistatud metallist või komposiidist, siis muutus rulade sõidumugavus nii kardinaalselt, et rulatamise populaarsus hakkas taas jõudsalt tõusma. Paljud ettevõtted hakkasid ruladele trucke tootma.

1970ndate keskpaigas sai eriti populaarseks banana board (banaanilaud), mis oli valmistatud polüpropüleenist ning mida toodeti kõikvõimalikes erksates värvides, millest ka nimetus.

70ndate keskpaiga üks tuntuimaid rulameeskondi, 12 poisist koosnev Santa Monica Zephyr (Z-Boys), tuli 1975. aastal välja uue madala ja jõulise progressiivse sõidustiiliga, mida võib pidada tänapäeva vabastiili alustalaks.

1976. aastal avati esimesed kaks rulaparki Floridas ja Californias. Järgneva 6 aasta jooksul ehitati neid juurde 200.

Kuna rulade sõiduomadused aina paranesid, muutusid ka trikid julgemateks. 1976. aastal jäeti Californias laastava põua tõttu ujumisbasseinid tühjaks, mis andis suurepärase võimaluse sõita ruladega vertikaalselt. Ty Page, Bruce Logan, Bobby Piercy, Kevin Reed ja Z-Boys panidki aluse „vertimisele“. Paljud rulapargid suleti, kuna kindlustusjuhtumite arv kasvas. Nii hakkasid nn vertijad ise rampe ehitama, samas kui veendunud vabastiili harrastajad lihvisid oma trikke tasasel pinnal.

1980ndatel kasvas jõudalt tänavarulatajate arv, kuna paljud rulapargid olid suletud. Leiti uusi kohti ja võimalusi trikkide tegemiseks, milleks said näiteks ostukeskused. Üheks olulisemaks rula populariseerijaks olid Marty McFly (Michael J. Fox) rulastseenid filmis Back to the Future (1985).

1980ndatel hakkas jõudalt arenema ka rulatajate subkultuur, mille lahutamatuks osaks said punk rock stiilis ja lohmakad rõivad.