Kui me räägime longboardimisest, siis oleme me omadega jõudnud ühe subkultuuri territooriumile, mis on omakorda osa ühest teisest subkultuurist, millel on oma müüdid ja legendid, kirjutamata reeglid ja kommuunid, kes loovad uusi rituaale ja kujundavad ise oma keelt.

Longboard, nagu tema väiksem vend rulagi, sai alguse surfaritest, kes vajasid alternatiivset tegevust ajaks, mil lained olid kehvapoolsed. Kuid erinevalt ruladest tuli algatus Hawaii’lt 1950ndatel aastatel. Surfarid valmistasid paksust vineerist surfilauakujulisi väiksemas mõõdus laudu, mille alla kruviti truckid ja rattad, ning millega sõideti väiksematel mägedel ja imiteeriti surfamist.

1970ndatel kajastati longboardimise tehnikaid ka ajakirjas Skateboarder. Tom Sims, surfar Santa Barbarast, demonstreeris maailmale esmakordselt downhilli fenomeni. Kuid isegi polüuretaanist rataste leiutamine ei muutnud longboarde laiemale avalikkusele atraktiivseks. Longboardimine jäi väheste entusiastide hobiks, kes panid lumelaudadele truckid alla ja kasutasid vanu Kryptonics’i või rulluisurattaid.

Alles 1990ndatel hakkas longboardi populaarsus tõusma, kuna kasutusele tulid uued materjalid ja võtted, näiteks muutsid uut tüüpi tagurpidi asetusega peapoldid longboardid stabiilsemaks. Californias asuv ettevõte Sector 9 hakkas esmakordselt longboarde masstootma ja müüma. Tänu sellele sai longboardimisest tõsiselt võetav spordiala (X-Games jt).

Longboardide kuldajaks võib pidada aastat 2010, mil pikad lauad jõudsid massidesse. Paljud hakkasid longboardi kasutama transpordivahendina ning sellest sai trend.

Suurele ekraanile jõudis longboard esmakordselt filmis The Secret Life of Walter Mitty (2013), mis pani vist kõikide longboardimise fännide südamed kiiremini põksuma.

Longboardide ja rulade puhul on küsimus alati ka stiilis ja disainis. Olgu see laud siis  lühike või pikk, tegemist on subkultuuriga, mille erinevad kooseksisteerivad elemendid moodustavad omaette elufilosoofia. Sõidustiilid on aegade jooksul muutunud ja arenenud, varieerudes vastavalt linnade ja piirkondade iseärasustele. Näiteks võtsid New Yorki longboarderid  kasutusele väljendi  “Push Culture”, mis tähistab üsna agressiivset ja kiiret lauakasutust, otserünnakut linnale. New York on täis takistusi ja keerdkäike, mis just muudabki selle metropoli ideaalseks ja reaalseks mänguväljakuks kõigile, kes armastavad rulatamist. See on nagu öö ja päev võrreldes California pikkade asfaltteedega ning mägedega, mis lausa kutsuvad „surfama“.

Longboardide peamine omadus on lihtne – kiirus – eriti, mis puudutab downhill‘i ja freeride’i (stiilsem ja aeglasema tempoga downhill). Kuid lisaks sellele on palju erinevaid stiile, mis nõuavad lisaks kiirusele ja julgusele ka koordinatsiooni, tasakaalu ja tehnikat, näiteks kruiisimine, carving (sujuv S-kujuline sõitmine), sliding (tehniline libisemine), pumping (ilma jalatõugedeta ning ainult keha liigutades sõitmine), freestyle (akrobaatilisem stiil, saraneb enim rulatrikkide tegemisega) ja muidugi tantsimine (laual tantsuliigutuste tegemine).

Carving
Sliding
Freestyle
Tantsimine
Freeride
Downhill

Trikid väärivad aplausi, stiilid respekti !